Ärkasin üles... üle pika aja jälle päike paistab. Vaatasin aknast välja ja nägin aias lumikellukesi. Siis vaatasin termomeetrit... +5 kraadi. Kevad missugune...... aga arvate, et mul on kõige pärast hea tuju? Kaugel sellest. Ma ei lähe enam magama. Või siis lähen, aga ei ärka enam iial... Sest olenemata nendest loendamatutest mõrvaritest, kelle eest ma unenäos ära jooksin, pani punkti hoopis üks teine nägu, kes reaalses elus... Oh crap. Kas ma tõesti hakkan jälle sama asja pärast vinguma?
Mõnikord tahaks tõesti lihtsalt kaduda. Tahaks näha, kes on need, kes minust puudust tunnevad. Kes on need, kes mind otsida üritavad ja kunagi alla ei anna. Ja tahaks teada, kellel tegelikult üldse kama on.
Äkki kaoks koos minuga see nõme tunne ka ära.
Oeh. Kas sa ise ka taipad, kuidas sa reaalselt mulle mõjud? Millal ma võtan julguse kokku ja kõik, mis ma mõtlen, välja ka suudan öelda?
No comments:
Post a Comment