Mu alateadvus ei jäta mind ikka rahule. Nüüd ma küll enam ei mõista, milles probleem on, ma ei suru midagi alla ja aktsepteerin kõike ja isegi rääkisin sellest kõigest ja puha, aga eiii, ikka on vaja nina alla hõõruda. Ma sõidan reaalselt ringiratast. Keskpunkt on ühe koha pealt ja ükskõik, kui palju ma ka ei pingutaks, sellest kaugemale ma ei saa.
Võib-olla peaks kaika otsima ja endale sellega mõistuse pähe lööma. Ma ei saa enam isegi aru, mida ma loodan ja kas sellel üldse enam mingit mõtet on. Kuigi unenägu ilmselgelt näitas, mida ma tahan ju. Oeh, miks ma sellisesse auku kukkusin? Peaksin edaspidi tähelepanelikum olema ja ilusti üle hüppama.
Ma hakkan lõpuks maha rahunema. Terve tänase päeva oli värin sees, sest no... juba homme on lõpukirjand... Päris hirmus tegelikult.
Okou.
No comments:
Post a Comment