Ma ootan ja ootan ja ootan ja imestan, et mul ootamisest kõrini ei saa. Kaua ma viitsin? Või miks ma üldse ikka veel viitsin?
Sest ma TEAN, et seal on midagi, mida tasub oodata. Ma tunnen seda. Sest muidu ma oleks juba väga ammu loobunud või leidnud põhjuse, miks kaugele eemale põgeneda ja end lihtsalt selleks sundida. See on lihtsalt jõhker, kuidas ma nii mõjutatud olen ja mu mõtted ainult ühes kohas on. Haige. Ebanormaalne. Ja samas ju täiesti normaalne.
Minusuguse kannatamatu ja uudishimuliku inimese jaoks ei ole see tegelikult üldse nii lihtne... Mul on alati vaja saada kõike kohe ja praegu. Hmm. Nojaa, vedage mind jah viimase piirini välja... :S
Kui juba piiridest rääkida, siis... üks päev korraga. Ainult paar kontrolltööd ja jutustamist korraga. Tasapisi. Ja siis saan need 2 nädalat üle elada.
Oeh. Energiat oleks vaja, aga magamiseks pole aega. Böäöäöäääää.
No comments:
Post a Comment