Mul on jäänud 2 nädalat ja ikka olen ma kodus, mitte koolis. Ma tunnen end kuidagi nõrgana... et ma ei suuda enam hommikuti esimese äratuskella peale voodist välja hüpata, vaid vajutan seda mitu-mitu korda edasi kuni lõpuks loobun. Ja ma ei suuda hakata vastu sellele väsimusele ja tüdimusele, mis mul selles kohutavas peavalus väljenduvad. Ning need kohustused... mul on kõrini, tõesti kõrini. Aitab neist kontrolltöödest, mõttetutest pingutusi nõudvatest tunnikontrollidest ja retsensioonidest. Praegu peaks küll juba selline hetk olema, et keegi enam niikuinii midagi juurde ei õpi. Kõik teadmised, mis peaksid omandatud olema, on meie ajusügavustes olemas. Sest viimased tööd... ma olen kindel, et need teen ma ära ainult stiilis "vaata üle ja siis unusta".
Viimased hinded ei muuda enam midagi. Puudumised ei mõjuta minu tulevasi õpinguid. Kõik sõltub ainult minust endast ja sellest, kui palju olen nõus ise kodus pingutama. Kool... või gümnaasium... ei mängi mu elus enam mingit rolli.
Mulle meeldib teha kõike, kui ei ole kohustusi. Põhimõtteliselt... ma hakkasin täna lõpuks lugema raamatut, mille peale töö oli täna hommikul. Ainult sellepärast, et nüüd pole enam mingit kindlat tähtaega, ma loen seda täpselt nii kaua, kui mulle meeldib. Ausalt, raamat tundub ise ka palju parem kui enne. (Jaan Kross "Keisri hull" kui kedagi huvitab)
Kogu selle koolitööde ja viimaste kontrolltööde kuhja all istun ma aga ikka samade mõtetega edasi. Näen öösiti samasuguseid unenägusid, ootan ja loodan ja tahan samu asju. Või siis... oeh, ma tunnen ennast eriti tobu teismelise tüdrukuna, kes ei suuda loobuda sellest, mida ta tõeliselt tahab. Istun oma sügavas tunnelis, käed risti, ja lihtsalt ootan ja loodan, et keegi mind sealt välja tõmbaks... või minu kõrvale istuks. Iga lause, iga kompliment... ma tõesti imestan, et ma veel ära sulanud pole.
Igatahes, ma praegu ei suuda rohkem. Nii palju oleks öelda, aga ma vist lähen parem mingit saagi või teravat nuga või giljotiini otsima. Kui mu pea enne plahvatada ei kavatse, ma vist kuulen juba tiksumist...
No comments:
Post a Comment