Mõnikord on raske, kui on nii palju inimesi, kes minust hoolivad. Sest kui igaüks annab erinevat nõu, mis võiks minu jaoks parim olla, siis ei ole sellest absoluutselt kasu, tegelikult ka.Lõpuks pean ikka mina olema see, kes välja nuputab, mida ma tahan. Ega see enne kohale ei jõua.
Andke andeks, ma olen 18 ja ma ei peagi kogu aeg õigeid otsuseid tegema. Mul ongi vaja, et mulle valetataks, sest siis ma õpin sellest ja tean, keda ma saan usaldada. Mul ongi vaja, et ma saaksin inimestes pettuda, sest vaadake, see seltskond, kes meid praegu ümbritseb... See ümbritseb meid ka 20 aasta pärast. Ja mul ongi vaja haiget saada, sest see teeb tugevamaks. (Okei, minu viimased kogemused nugade ja pliitide ja kuumade toitudega pigem vigastavad mind, aga you get the point. :D)
Ma ei tea isegi, mida ma tahan, niiet ma ei usu, et keegi teine seda minu eest ka teab.
Põhimõtteliselt, andke andeks, kui mul on vaja temaga 24/7 juttu ajada.
Ja tegelikult on päris imelik seda teksti siia kirjutada, arvestades, et ma saan iga päev jälle kelleltki teada, et oh btw, ma loen ka su blogi. Nooo... olgu. :)
Ja ma arvatavasti ei viitsi kellelegi midagi seletada.
Mis teha.
No comments:
Post a Comment