If I could say what I want to say...

Ma siin hakkasin mõtlema, et...

...tõsiselt võiks tulla päev, kus kõik inimesed saavad rääkida ainult seda, mida nad tõesti mõtlevad või tunnevad või tahavad. Ei oleks ühtegi valet, mitte ühtegi poolikut mõtet, mitte ühtegi varjamist. Selline aususe päev, miks mitte?

Sest tegelikult ei tea me mitte kedagi kunagi täielikult. Kunagi ei oska arvata, missugune keegi on, kui ta on üksi. See on nagu see lause: If you smile when you are alone, then you really mean it.

Inimesed on liiga heaks saanud kõige teesklemises, näitlemises ja teiste veenmises, et nendega on kõik korras. Enamasti pole mitte miski korras, igaüks on omamoodi sassis, igaühel on omad mured, millega nad tahaksid abi, aga on liiga kangekaelsed, et seda küsida. Mõnikord peaks lihtsalt pingutama ja vaatama selle kesta alla...

Silmad. Inimese silmad räägivad kusjuures palju rohkem, kui arvata võib. Silmad on hinge peegel. :)

Igatahes, miks inimesed ei julge rääkida, mis nad tegelikult mõtlevad? Võib-olla on mõni paranoiline.. nagu mina. Mul on kogu aeg tunne, et inimesi tüütab mu hala totaalselt ära. Mul on tunne, et ma ainult halangi. Jah, tegelikult on see tobe, sest sõbrad peaksid ALATI ära kuulama, muidu nad pole sõbrad. Aga ma ei teagi, ma ikka kardan pinda käia. Vähemalt te teate, et ma ei taha teid kaotada. :)

Ma olen piisavalt kuulnud, kuidas kellestki nende seljataga halba räägitakse. Et nad on tüütud ja nõmedad ja mida kõike veel. Jah, see on vist rohkem põhikooli teema... see tagarääkimine, aga siiski, mingil määral mõjutab.

Sellepärast ma surungi enamasti oma halatsemise alla, kuulan teisi, annan neile nõu ja pigem mossitan üksi kodus. Nii ei pea keegi teine minu pärast vaeva nägema.

Nõme paranoia.

Nojah, ilmselt kardetakse ka asju üldse halvaks ajada. See on nagu mu eelmine postitus.. Mida te üritaksite teha, kui te teaksite, et läbi kukkuda ei ole võimalik?

Täna on ilus ilm. Hästi kevadine, mõnus soe päike. :)

Hea päev, kus alustada seda tõelisust ja rääkida ära kõik, mis südamel. Aga...

...päris ma julgengi ju.

Tegelikult võiks igaüks, kes seda loeb, kirjutada endast midagi, mida ma temast enne ei teadnud. Üllatav, kui vähe me tunneme tegelikult inimesi, kes peaksid meile lähedased olema. Mõnikord on nunnu, kui keegi teab sinust mingeid pisiasju, mida nad ei peakski mäletama, sest sa oled seda maininud ainult korra. Aga... see oleks siiski nunnu. :)

Hmm, ma vist pole seda kellelegi rääkinud... et kui ma Tartust Tallinnasse kolisin, siis mulle laulsid mu laulustuudio sõbrad ja see oli nii kurb, et ma lihtsalt puhkesin nutma. Istusin emme süles ja nutsin vääga pikalt. Ma olin 8. Jah, see pole midagi erilist ja see on kõik täiesti loomulik, aga ikka, kellelegi ei meeldi enamasti nutmist meenutada.

Igatahes, ma arvan, et sellepärast ma ei taha praegu Tartusse tagasi minna. Vähemalt üks suur osa põhjusest on see. Ma kardan kõike maha jätta, sest ma tean küll, et asjad ei jää enam samaks. KÕIK muutuks. Ma lihtsalt ei taha seda, mulle meeldib see, kuidas kõik praegu on. Ja sõbrad kaugenevad ka, see on vältimatu. (Ja seda on nii halb tunnistada,aga mul on niiii kahju, et ma Annemariga enam nii palju suhelnud pole, ma nagu ei tea enam mitte midagi... aga siiski, ilmselge näide... seda peab parandama.) Igatahes jah. Ma ei taha minna.

OEH, ma peaks vist raamatu kirjutama.