Ma avastasin, et ma ei suuda tagasi kõndida mööda teed, kust ma tulin. Mulle meeldib liikuda edasi ja ma ei taha ümber pöörata. Ometigi kõnnin ma oma eluga kogu aeg mööda sama rada.. või kükitan ühe koha peal maas. Eks ma pean natuke hoogu võtma ja pöörama teele, kus ma varem käinud pole.
Kõndisin jala Piritale. Jah, minu puhul normaalne.. tahtsin teha väikese jalutuskäigu, mis see 7,5 km ikka ära pole. Lund sadas ja ma olen jälle läbimärg.
Aga päris mõnus jalutuskäik oli. Inimtühjad tänavad ja muusika mängis nii valjult, et kohati hakkas valus. Ma ei tahtnud oma mõtteid kuulda.. Vahepeal olid luiged Pirita teele tulnud.. üks hetk vaatasin lihtsalt, et mingid pardijäljed on maas. Järgmine hetk nägin luikesid, kes peaaegu mu kõrval ringi tõmblesid. Ja mõne kilomeetri pärast nägin maas surnud lindu, kellele ma peaaegu peale oleks astunud. Ma oleks äärepealt keset Pirita teed lihtsalt nutma puhkenud..
Ja siis hakkas mingi joodik minuga ilmast rääkima. Ka tüüpiline, ainult selliseid mehi ma ligi tõmbangi.. Muidu ajas päris mõistlikku juttu, aga see alkohais, õõõhhh.. :/
Vähemalt sai natuke oma ajusid tühjendada. Lasta lihtsalt muredel ära voolata ja natuke positiivsust juurde tuua. :)
No comments:
Post a Comment