Ma olen kolm päeva jutti lihtsalt kõige peale naeratanud ja suvalistel vaikusehetkedel naerma pursanud. Hmm, miks? Sest elu on lihtsalt liiga nunnu. :)Elu oleks igav, kui seal ei oleks tõuse, mõõnu, keerdusid ja pöördeid.. ja lihtsalt veidrusi. Ja kui mõtlema hakata, siis on head alati rohkem kui halba. Halval on lihtsalt suurem energia, suurem mõju meie mõtlemisele. Tal on võime meie ajusid vallutada kõige kurja, kõleda ja külmaga. Halb kaevab meile augu ja lükkab meid sinna sisse, ise meid halvates.
Aga miks kuradi pärast me peaksime talle alluma?
On palju nõuda, et kogu aeg oleks hea tuju. Isegi see läheks pikapeale tüütuks.. Aga pole ka vaja kogu aeg augus kükitada. Sest püsti tõustes näeme, et auk on ainult puusani...
Minul viskas augus kükitamine üle. Mured on nagu mingi narkootikum.. sööd ja siis oled tükk aega kuskil teises maailmas, kus miski muu enam ei loe. Aga teate, mis? Mul on kama! Ma parem naudin elu õnnelikke hetki, naeratan (kuigi mõnikord natukene kurjasti ja kahjurõõmuga.. anna andeks:) ) ja lihtsalt elan. Vahelduseks võib ju, kas pole? :)
heh. see süsteem lubab kommenteerida!!!
ReplyDeletevaata sa siin alguses räägid, et pahad asjad on tugevamad kui head. see tähendab ju seda et oled pessimist.
tegelt peab vastupidi olema, siis oled optimist. ma tahaks küll loota et mine olen...
...ja sina oled mulle yundub ka!
Kusjuures ma ei liigitaks end kummagi alla.. Mul on nii erinevad tujud ja olenevalt sellest mõtlen ka erinevalt. Elan nii, kuidas elu laseb ja mõnikord astun välja ja elan nii, kuidas ise tahan. Ja kõik oleneb päevast :)
ReplyDelete