Kaua võib ühtede ja samade tunnetega jamada, ma ei saa aru. Ma kinnitan endale, et ma tahan üle saada ja eluga edasi minna, kuid südames ikka ootan ja loodan ja ei liigu kuhugi. Ja ma ei oska enam midagi teha ka, et asi paremaks muutuks. Kõik justkui muudaks asja veel hullemaks. Teate seda tunnet, kus mõnikord tahaks kõige ja kõigi eest kaugele ära joosta? Noh, ma saaks praegu sellist olukorda nautida.. kõik on kusagil kaugel. Tõsiselt. Kõik sõbrad on kaugel ära ja ühtki kohustust pole. Ma peaks kõigest vahelduseks rõõmu tundma, aga.. see on juba ammu teada asjaolu, et üksindus mulle hästi ei mõju. Tegevusetus samuti.
Kevad võiks ka tulla. Kõndisin paar päeva tagasi jala koju.. vihma sadas ja ma olin pärast täiesti läbimärg, aga see on ükskõik. Lihtsalt niii hea oli tunda vihmapiisku lumehelveste asemel..
No comments:
Post a Comment