Good and broken.

Üllatav, kui palju varjatud kihte inimestel on. Õpid kedagi tundma, näed temas kõike head. Läheb natuke aega mööda ja.. lihtsalt ei tunne teda enam ära. Sooja südame asemel on jää. Külm, kõva, tundetu. Ta ei saa isegi aru, kui ta kellegi kaotab. Teda ei huvita.

Ma oskan häid inimesi halbadest eristada. Ma suudan leida endale häid sõpru, kes jäävad. Ometigi ma ei mõista, kuidas ma seekord nii valesti suutsin mõelda. Aga ma ei hakka ennast kõiges süüdistama. Kõik pole minu süü.

Sõbrad, kes niimoodi teevad.. nad ei ole sõbrad. Nad pole mind väärt ja ma ei tohiks hoolida. Aga mis parata, mul on hea süda ja ma ei suuda kõigest kohe lahti öelda. Varsti läheb üle. Ma saan hakkama. Lihtsalt on raske lahti ütelda kellestki, keda ma kunagi usaldasin. Samas väga hea, et tõeline iseloom välja tuli ja et ma rohkem usaldama ei hakanud. Minu jaoks oleks tagajärjed hullemad olnud. Tema jaoks poleks arvatavasti vahet, tal on minust ükskõik.

Mul on siis ka kama.