Go.

Ma klõpsin iga natukese aja tagant oma blogi lahti ja mõtlen, et tahaks midagi kirjutada. Ragistan siis natuke ajusid, kuid absoluutselt ei tule pähe midagi, mis oleks piisavalt tähtis.Eks ma kirjutan siis niisama, ehk hakkab jutt kuidagi jooksma.

Huvitav, kas minu pea tühjus seisneb selles, et mul pole muresid? Sest tavaliselt, kui mu pea mõtteid ja asju täis on, siis on ka muresid oi kui palju. Viimasel ajal olen ma aga kõike muud kui mures.. ja elu lihtsalt tiksub vaikselt edasi, ilma et ma millestki mõtlema peaksin.

Tegelikult ma arvan, et inimesel peab olema muresid. Mitte kogu aeg, aga inimene peab ise ära tundma, mis on halb. Mis on tõeline madalseis, põhi hinges, kus ta isegi tunneb, et ta enam madalamale laskuda ei saa. Ilma selleta ei saa inimene ka väita, et ta on õnnelik. Ta lihtsalt ei tea selle sõna tegelikku tähendust. Samuti oskab inimene paremini hinnata kõike enda ümber, kui ta on pidanud elama ilma. Ma hetkel tänan seda aega, et ma saan rahulikult võtta ja mitte muretseda. Kauaks seda ei jätku, seda ma juba tean. Ma tunnen ennast lihtsalt. :)

See tähendab, et ükskõik kui kõvasti ma vastupidist ei prooviks, leian ma varsti uue ohvri, kellesse armuda. Ja vaheaeg saab läbi, mis tähendab, et kool hakkab tapma. Ja moeshow nihkub lähemale. Ja mu venna sünnipäev tuleb, ma ei kujuta ettegi, mis mu suhetest sõpradega seal saama hakkab. Ja varsti liigub ka minu sünnipäev lähemale, peab selle pidamise peale mõtlema. Ja ma pean suvel kolima. Okei, praegu ma lükkan kõik need mõtted pea kaugesse nurgatagusesse ja üritan sama rahulikult edasi elada. Tegelikult on täiesti üllatav, kuidas kõik ükshaaval alati lahenema hakkab. Üks hetk on pea kõigest nii paksult täis, et vaata, et see ei plahvata. Järgmine hetk hakkab juba kõik ülesmäge minema ja endasse voolab kergendustunnet, et asjad korda saavad.

Nii juhtub, kui ma lihtsalt mõtetel voolata lasen. Kirjutan hoopis muust, mis ma algselt plaanisin (hea küll, täna mul polnud plaani, aga see selleks.. :) ).
Kusjuures viimane vaheaja nädal täitub vaikselt. Vähemalt ei pea kodus passima.
Ahjaa, kui kõrgeid kummikuid ma vajan, kui kogu see lumi Tallinnas ära sulab?

Ilusat ja lumist vaheaja jätku!