It's really you, but no one ever discovers.
Ma olen ennast killukestena inimestele laiali jaganud. Mõni on saanud natuke suurema hunniku ja mõni ainult paar üksikut kildu, kuid kellelgi pole minust tervikut. Ma ei usu ka, et keegi kunagi mind täielikult mõista suudab... ma isegi ei suuda seda teha.
Ma tõepoolest väga üritan praegu oma mõtteid sõnadesse panna, kuid ma ei suuda. Rutiin ja väsimus käivad üle jõu. Jällegi on aeg, kus ma iga nädala elan üle vaid nädalavahetuse nimel. Et ometi saaks puhata! Ja siis on see silmapilgutusega läbi ja kõik algab otsast peale.
Muide, ma vist sain paar vastust. Aga.. ma ei ütle, et mulle need meeldivad. Peidan need sügavale oma südamepõhja ära ja ootan, kuni need unustusse vajuvad... Kellelgi pole vaja rohkem minu jamadega tegeleda. Ma meeldin ise ka endale palju rohkem, kui ma olen positiivne ja rõõmus- üritan ka kõigile teistele seda külge endast näidata. Üksi olles saan mõelda. Või unustada.
Kas ma suudan selle kõigega üksi hakkama saada?
Armastan teid kõiki. Tsau. :)
Ma olen miljon korda täpselt sama mõelnud, aga halvad asjad ei kao kuskile. Mälestused ei unune ja ohverdused ei saa alati tasutud.
ReplyDeleteKui see, kes sa oled ei meeldi sulle, siis muuda end samm-sammult, kuid ära peida seda, kes sa tegelikult oled, sest siis ei saagi keegi sind tundma.
ja ma väga tahaks teada, kes on väike Helena ilma ühegi maskita...