Aja jooksul kogunevad kõik sellised nõmedad pisiasjad ühtekokku, tulevad korraga meelde ja teevad lihtsalt vihaseks. Nagu näiteks, kuidas julgeb mingi lambine tüüp öelda, et ma ei ole piisavalt hea ja ei sobi oma erialaga kokku, kui ta minuga kordagi rääkinudki pole? Kuidas julgeb nn sõbranna otse näkku öelda, et mu erialavalik on täiesti mõttetu, kui ta ise ei tea sellest mitte midagi ja oma eluga täiesti jännis on? Mis mõttes võib keegi meie instituudi aktiivsete kohta öelda, et me teeme kõike valesti ja oleme laisad ega taha vastutust võtta? Kuidas julgeb tööandja mulle otse näkku öelda, et ma ei ole piisavalt tubli ja ei tea pooli asjugi tööst, kui ta ei tea minu elurütmist ja reaalsest töötegemisest midagi? Kuidas saab juba sellises eas korteriüürikaaslane öelda, et "selline on elu" ja absoluutselt oma tegude tagajärgi mitte mõista ning mitte midagi teha, et olukorda parandada, vaid lihtsalt teistele keerata? Miks ütleb sõber lihtsalt halvustavalt, et ma ei ole üldse tubli, sest ma saan tsipake vähem palka kui keegi teine? Või kui keegi süüdistab lihtsalt, et ma ei näe sõprussuhte nimel vaeva, kuigi ise ei mõista kuidagi, kui vähe ma reaalselt magada ja puhata saan?
Aga siis tulevad inimesed, kes imestavad iga päev, kui tubli ma olen ja kuidas ma üldse jaksan. Kui keegi ütleb, et ma olen ilus. Kui on hädasti vaja, et keegi mingi info vahendaja oleks ja seejärel tullakse minuga rääkima, et me siin mõtlesime just sinu peale. Või on vaja uut esindajat juhatusse ja samamoodi mõeldakse kohe minu peale, sest ma ju saan kindlasti hakkama. Või on vaja kedagi, kes kindlasti ära kuulab ja igavesti boy dramasid viitsib kuulata ja see olen mina. Kes jookseb jälle kohale, kui järsku kedagi tööle on vaja ning lükkab teised plaanid kõrvale. Kui kliendid tööl järjest kiidavad, et ma olen juba hommikul nii tubli ja kraps ja oleks kõik sellised. Kui keegi mingi pisikese asjaga aitamise eest tänab. Kes teeb semestris niii palju ja ei kuku ühtegi ainet läbi ja näitab hoopis kõigile, et on võimalik töö kõrvalt hästi õppida. Kes saab hakkama kogu selle koormaga, ükskõik kuidas elu samal ajal näkku üritab panna, aga saab. Alati.
No comments:
Post a Comment