Ja nüüd... mõnes mõttes on selline kodune tunne kurb olla. Vähemalt on põhjust. Ja mõnes mõttes ilmselt ehmatan ära inimesed, kes mind ainult rõõmsa ja päikselisena on harjunud nägema.
Kuulan siin Guns'N'Roses - This I Love, mis oli kunagi meil Annemariga mingi lemmik kurvatuju laul ja igatsen teda ka ja Marje läheb ka varsti ära ja kõik on busyd ja sess tuleb kohe ja ma ei suuda end kokku võtta ja lihtsalt olen. Ma ei saa enam üldse aru, kes on ja kes tahab olla ja kes on kadunud... Võib-olla ma olen paranoiline ja sad mode is talking, aga võib-olla mitte. Kas ma olen ise nad ära peletanud või nad on hea meelega ise eemale tõmbunud?
Kõik kaovad tasapisi ja see on ka üsna kurb... Ma loodan, et need viimased kallikesed ei kao... :*
Kurja. Ma teadsin, et see kõik ei saa lihtne olema, aga et on alles teine päev (11st kuust) ja ma olen juba selline, mis toimub? Ma ei tea isegi, kas ma tahan üksi olla või tahaks kellegagi kuskil olla...
Oh, messy, sad life... welcome back.
No comments:
Post a Comment