Mullegi suure ja positiivse üllatusena sain eile õhtul Tõnisega msnis rääkida ja ta teatas, et juba see pühapäev on võimalus teda külastada. Mind ei huvitanud fakt, et uni tuli alles umbes pool 4 öösel ja äratus oli juba 7.40, et 9ks Vahipataljoni ronida - ma tahtsin teda näha.
Esimest korda sinna minna on ikka päris veider, ei oska kuhu minna ja mida teha ja kuidas ma kuskil käituda tohin. Aga see oli 3 suurepärast tundi (suure hulga vormis sõdurite seas, aga enda oma siiski kõige kõigem! :D) ja niii hea oli teda näha. Ma tean, et ta alles 3 päeva tagasi läks, aga siiski olen harjunud palju rohkem suhtlema ja nägema ja nüüd järgmise korrani on ilmselt aega nädal-kaks. Ehk tuleb võtta võimalikult viimast.
Nüüd ma siin kodus siis istun, loen mingi ajateenija blogi (see teema on ilmselgelt tunduvalt huvitavam kui varem) ja olen unine, kuigi peaksin hoopis õppima. Tüüpiline. Loodan, et Liisa tuleb varsti ja tõstab motivatsiooni. See sess ei tõota ka üldse meelakkumine olla, 6 eksamit 2 nädala jooksul. Fun.
Tuju on igatahes väga super ja kui mul oleks sama suur motivatsioon õppida, kui varahommikul linnas liigelda, siis mul oleksid kõik eksamid vist A-d...
What breaks your bones
Is not the load you're carrying
What breaks you down
Is all in how you carry
No comments:
Post a Comment