Crazy...

Jõhker, millise kiirusega elu kihutab. Üks hetk sõidan täiskiirusel mäest alla, kõik läheks nagu valesti. Tööd praktiliselt pole, Tõnis on nii palju eemal, üüri peab järjest rohkem maksma, mul on täielik pankrot ja isegi, kui ma tahaksin tööd rohkem teha, on koolis loomulikult käsil kõige hullem ja töörohkem semester üldse. Muretseks end või lõhki.

Seejärel, paar päev hiljem, ärkan üles ja vaatan meilboxi - oi näe, maist augustini hea töökoht kindlustatud. Loomulikult, kui me Liisaga jaanuaris mõtlesime, et kandideeriks EFPSA kongressile, siis ma küll ei uskunud, et meil väga suur lootus sinna valituks saada on, kui ainult 7 kõige motiveeritumat välja valitakse. Ja oi näe, mis järgmine meil - Your application for 27th EFPSA Congress has been approved. Whaaaaa, how the hell?? Kust kurat ma järsku töötuna mitusada euri kokku kraabin? Aga ma teen seda, sest MA TAHAN SINNA NII VÄGA!

Loomulikult ei saa piirduda ju ainult kooli ja õppimisega piirduda. Isegi sellest ei piisa, et ma lihtsalt instituudi esindajana volikogu valimistoimkonnas tõmblema hakkan. Ei, ma lähen kaugemale ja varsti olen loodetavasti lisaks kõigele psühholoogia ÜNi  aseesimees või isegi esimees. Ja ma parem ei räägigi sellest raamatutehunnikust, mis mul plaanis lugeda on. Isegi imestan, kuidas ma niimoodi suudan... Aga suudan.

Sest kaugele jõuavad need, kes rabavad iga pisemagi ajahetke oma unistuste nimel.