Ei normaalne, ma vist pole endaga rahul, kui liiga pikalt leboaega peaks olema. Ma pean midagi tegema, palju-palju-palju töötama ja vaeva nägema, sest ma tahan kuhugi jõuda ja tahan olla tark, tubli ja edukas.
See on imelik, et ma naudin seda, et ma pean jõhkraid ajakavasid tegema, et miljoni uurimustöö-küsitluse-analüüsi-vaatluse-seminariprojekti-kontrolltöö-intervjuu-rühmatöö kuupäevad sassi ei läheks. Ma armastan seda, kui ma pean päev otsa ringi jooksma, sest ma tahan aidata üritust korraldada. Mulle meeldib tegutseda ja ennast lisaks koolitööle ka ÜNi esimehe (või aseesimehe, we'll see) koormusega ringi tatsuda. Lisaks olen asendusaju mälumängul ja sujuvalt asendan oma unetunde raamatute lugemisega.
Ma NAUDIN seda, et ma kaamli kombel tohutute raskustega end koorman, et siis varsti saaks viriseda, et ma pole nädal aega söönud-maganud, sest mul pole selleks aega. Jah, ma olengi täpselt niivõrd imelik. Inimene peaks olema loomult laisk ja mugav. Aga ma armastan seda tunnet, kui keegi kõrval natuke aega jälgib mu tõmblusi ja energiat ja siis küsib, kuidas on võimalik sellega hakkama saada...
Ja ma tegelikult olengi parema meelega töötu, kui olen kuskil, kus ma olen teisejärguline ning kellegi jaoks mitte piisavalt tubli.. Mulle meeldib, kui mind hinnatakse ja ma saan hakkama. Ma saan Türki kongressile ja töötan suvel ennast lõhki, et natuke teistelt koormat vähendada ja nende elu kergemaks teha.
Ma saan suudan ja jaksan ja pean hakkama saama, sest muidu ei jää siin maailmas ellu.
No comments:
Post a Comment