Ma armastan seda tunnet, et kõik saab korda ja mitte midagi polegi halvasti. See, kuidas mu nägu hetkega lihtsalt särama läheb. Armastan komplimenti, et ma olen kogu aeg rõõmus ja särav ja naeratan. Aga selline ma olengi, kui ta lähedal on. Mulle meeldib see, sest see on nii vabastav. Ma armastan, kuidas hoolimata kõigest on veel mõned inimesed, kes suudavad minusse rohkem uskuda, kui ma ise seda teen. Alati. Lihtsalt see tunne, et ma olen ÕNNELIK ja miski ei saa seda muuta.Lihtsalt... see ülejäänud aeg, mil ma neid hetki ootan, ei ole enam nii tore. Ma olen nii harjunud mõttega, et ma kogu aeg ootan. Ma olen sellega rahul, ma võin oodata küll. Isegi, kui midagi ei juhtu, ma ootaks ikka. Ma lihtsalt olen selline, ma usun kõigesse, mis mind õnnelikuks teeb. Kas või mõneks minutiks.
Ma kardan ainult, mis saab siis, kui jaanipäeval aeg otsa saab... Endale antud lubadust ei saa murda, sest siis ma ei usaldaks iseennast enam üldse. Aga... Mis saab, kui ma ei suuda seda täita? Mis mind siis õnnelikuks teeb, kui ma taipan, et ainsad seni lohutavad mõtted ei tohi enam mu peas eksisteerida? Mis minust siis saab?
No comments:
Post a Comment