KÕIK käib mulle pinda ja ma ei suuda rahulik olla, vaid iga kord plahvatan, kui ma milleski või kelleski jälle vähegi pettun. Ma ei maga ega söö korralikult. Ma koristan vahetpidamata, sest mul on vaja korda, ma ei suuda olla keset segadust. Ja siis järgmine hetk avastan end aknast välja vaatamas või diivanil keras olemas ja endale korrutamas, et ma olen tugev. Ma tahan nii paljusid inimesi enda lähedale ja samas...
... samas tahan lihtsalt üksi olla, enda ümber seinad ehitada ja enam mitte kunagi kedagi sisse lasta, sest nii on vist ainus võimalus, et ma ei saa haiget. Ja nii ei jää ma kellelegi teisele ka enam ette oma nõmeda enesekeskse olekuga. Kurb tõsiasi on muidugi see, et mul on tunne, et ma saan vabalt neid seinu ehitama hakata ja keegi ei takistakski.
30 Seconds To Mars oli megaäge. Väga hea, et ma läksin, kuigi terve päev oli tunne, et ma ei vea end isegi nende pärast teki alt välja. Vähemalt üürike head tuju on siiski hea tuju.
No comments:
Post a Comment