Lost in the sun.

Sõitsime esmaspäeval klassiga Naptali suvilasse piduuuu panema. Kohale jõudes... no wow, niiii mõnus. Suur maja ja grillimine ja päike ja värske õhk ja vesi ja joogid ja vessu ja megalahedad klassikaaslased. Uh. Ei olegi paremat tahta. Seal oli küll plaan natuke kauem olla, aga peod klassiga on päris väsitavad, sellepärast otsustasime siiski teisipäeval linna liikuda.

Aga linnas ma olla ei tahtnud. Mul oli nii väga muutust vaja, eemale kõigest ja kõigist ja võimalusest päevad otsa arvutis passida. Suht rändom, aga otsustasime Liisaga mingi kell 9 õhtul Virtsu poole hääletama hakata. (Btw, tänud Iff, et sa mind mööda linna edasi-tagasi viitsisid sõidutada. Ja noh, meid pärast Laagrisse ka viskasid;) ) Igatahes, kuigi ma seni hääletamist vältinud olen ja emalt peapesu sain, jõudsime ilusti kohale. Tegelikult on ikka sitaks mõnus Liisaga kuskil metsavahel jalutada ja sooja suveõhku nautida. (Okei, Kirbla õhku me ei nautinud...) See kõik oli just see, mida 12 aastasest kooliskäimisest puhkamiseks vaja. Hommikul ajasime end püsti, roomasime õue päevitama ja õhtul küpsetasime vahukomme ja käisime saunas ja öösel ujumas. Oh jah. Reedel liikusime Paatsalust Virtsu ja Marje liitus ka meiega.

Eile panime pidu. Või noh, nad panid rohkem kui mina. Ma ei tea, kas see on liiga vähese joomise viga, et mul isegi siider vastu hakkab?? Jalutasin kell 4 öösel magama. Asi oli vist mu ebakainuses, aga kõnnitee ei olnud väga sirge..aga vähemalt jõudsin kohale. Päikesetõusu sain ka nautida, mõnna. Nüüd istun siin ja varsti liigun linna tagasi ja hoolimata ainult 4-tunnisest magamisest tunnen end üle väga pika aja väljapuhanuna.

Nüüd ma igatsen linna tagasi, igatsen Kairet ja Hesburgerit ja oma arvutit ja msni ja Bellat ja Dännit. Lähen kolin paari päevaga teise korterisse ära, olen tubli ja teen tööd. Ja hakkan lõpukleiti otsima. Oleks aeg vist.

Järgmine nädal samal ajal paneme Annemariga pidu. Uuuuhh, tahan juba. Miss u :/

I can't take it take it take no more, never felt like felt like this before..

Jaah, mõtteid ma ikka eemale ei saanud. See on nagu mingi haigus, vähk või midagi, mis mu keha ja aju üle on võtnud. Haarab mind enda embusesse ja ei lase enam lahti. Ma pole ainult kindel, kas ma tahan seda ravida, sest mul on tunne, et ma ei saagi sellest kunagi lahti. Et pole vahet, kas elada natuke kauem ja ravimise käes piinelda ja loota, et saan terveks või elan koos sellega täisväärtuslikku elu seni kuni saan. Väga halb lihtsalt, kuigi ma armastan seda tunnet.. ja samas vihkan.

Ja väga irooniline, et ma sinna VÄHK kirjutasin. Grr.

Ma pole ilmselgelt ammu kirjutada saanud. No mis seal ikka siis.