Set me free so I can feel.

Põhimõtteliselt.

Ma olen hea inimene, tõesti olen. Lihtsalt alati ei jätku kõigi jaoks aega, sest seda vajan ma mõnikord ise. Ma olen olemas neile, kellest ma hoolin. Kes mulle ei meeldi, sellega ma lihtsalt ei suhtle. Viisakuse piirides ikka, muidugi, aga ennast neile avama ma ei hakka.

Ma olen usaldusväärne. Ütle mulle saladus ja ma tõesti ei räägi seda edasi. Sest muidu ma lihtsalt tunneks süütunnet. Ja seda päris pikalt.

Ma olen tark. Küll natuke laisk, aga kui ma pingutan, saan ma kõigega suurepäraselt hakkama. Võib-olla see laiskus on omamoodi tarkus. Ma sorteerin välja enda jaoks vajaliku info ja mittevajaliku lükkan kaugele. Pole mõtet vaeva näha millegagi, mille ma niikuinii unustan.

Ma tahaks olla veel laps, aga selleks on juba liiga hilja. Ma kannan liiga suurt vastutust oma õlgadel, et elada sama vaba elu kui paar aastat tagasi. Ma olen liiga vastutustundlik, liiga täiskasvanu. Ma ei taha, aga ma ei suuda seda enam muuta. Ma olen mõistlik, enamasti vähemalt, sest päris nii vana ma ka pole, et üldse mitte lõbu tunda.

Ma olen tundlik. Ma võin tundeid enda sisse koguda ja siis lõpuks plahvatada. Kui ma seda teen, siis teavad arvatavasti kõik mu lähedased, mis mul just juhtus. Mu tujud võivad vahetuda väga kiiresti. Ma armun kergelt ja solvun väga sügavalt.

Ja lõpetuseks, ma tean, kuidas mõni inimene või tegevus mind mõjutab. Ma tean oma minevikku, ma tean, mida ma tundsin siis ja ma tean, mida ma tunnen praegu. Ma tean, mida ma tahan teha. Ma tean riske, aga ma tean ka võimalikke tulemusi.

Ma võin haiget saada. Tegelikult ka. Ma ei ole portselanist, ma ei purune kildudeks. Kui ma haavata saan, siis ma paranen. Mis ei tapa, teeb tugevaks, kas pole?

Ma olen seni kõigist raskustest üle saanud. Sest mul on sõbrad, mul on inimesed, kes mulle toeks tahavad olla. Sest on inimesi, kes näevad minus neid väärtusi, mida ma isegi näen.

Palun ärge arvake, et te teate rohkem kui ma ise.