A. Gailit "Ekke Moor"

"Kuidas kõik mööduv seirab sind läbi elu ja unenägude nagu su vari päikesepaistel? Mitte keegi ei taha maantee äärde sinust maha jääda, mitte midagi ei haihtu ei millekski õhku. Kannad eilset ja üleeilset enesega kaasas nagu hilpe ja ei saa neist iialgi lahti..."

........................................................................................................

"Kuid inimesed ei luba ühtki väljahüpet tavalisest, ühtki püüdu ebaharilikku. Pead sarnanema täpselt veetilgana iga teisega, ja kui sa seda ei ole, pole sa ühiskonna vääriline. Kõik väljaulatuvad konarlused nühitakse hoolega maha."

........................................................................................................

"Inimene sammub mööda maanteed üha edasi ja mõtleb oma piiratusele. Miks pole ta muutlik nagu loodus, täna voolates läbi metsade, homme vahutades kärestikes, ülehomme aga suikudes soo laiuses? Miks on ta nagu maaling surutud kitsasse raami ja peab rippuma aastakümneid samal kohal, ikka naeratav nägu, rumal ilme, siiralt staatiline? Juhus viskab lõngaotsa pihku ning inimene hakkab usinasti kerima kogu oma elu. Ja kui saab lõpuks valmis, on ta ehmunud: milleks see? Oma raugematus igatsuses väljapääsu järele on ta ometi loonud kujutelma taevast ja põrgust ja kusagil asuvaist lahtisist allikaist, sest mitte keegi pole ometi sündinud selleks, mis ta on."

........................................................................................................

„Kas keegi meist on iial see, milleks ta end nimetab? Kas keegi meist teabki eksimatult, et ta on just see, aga mitte keegi teine?“

........................................................................................................

"Kõikjal on ometi elu, võimas ja salapärane, ainult inimene oma hädadega üksinda olles ei märka seda."