Even the best fall down sometimes...

Miks me teeme mõnikord asju, mis teevad haiget ja lõhuvad inimesi? Miks me kardame endale kallite inimestega otse rääkida ja öelda kõike, mis mõttes? Miks peab ausus tulema välja ainult pingelistes, emotsionaalsetes ja ebakainetes olukordades, miks ei või me teisi piisavalt usaldada ja austada?

Võib-olla on see kõik paratamatus igaühe elus. Võib-olla on need õppetunnid, mis me peame läbima, et teada, kui väga me teisi mõjutame. Äkki me kardame vastust meie aususele või kardame kellestki ilma jääda.

Miski pole lihtne. Ma ise hirmutan ennast oma mõtete ja tunnetega, sest kõik on nii ebareaalne. Ma olen nii noor, kuidas ma saan loota, et kõik läheb nii nagu ma tahaksin? Kuidas ma üldse julgen juba praegu tulevikust mõelda, kui ma ei tea veel päris täpselt, kes ma olengi või mida ma tahan?

Natuke kurbust ja hirmu lõpmatusse õnne ongi vahepeal vaja, et maailma teise pilguga vaadata.

Nagu üks tark mees täna TLÜ Pecha Kuchal ütles:
"Selleks, et kedagi usaldada saaks, peab see inimene tegema vigu. Ainult siis näeb, kas ja kuidas ta neid parandada üritab."