Mõnikord viskab kõik lihtsalt üle. Taipad, et oled kõigest lihtsalt väsinud ja tahaksid puhata. Ei jaksa enam korraga tööl käia, koolitöid teha, elu pärast muretseda, sõpradega suhteid ja kokkusaamisi hoida, pead valutada, raamatuid lugeda, üritusi korraldada, rõõmsameelne olla või kodu korras hoida. On hetki, kus tundub, et rabeled nii palju ja ikka vajud sügavamale auku, kus pole kellegi jaoks kuidagi piisavalt hea või osav või tubli. Sest ükskõik kui palju me ka ei üritaks, ikka on maailm neid inimesi täis, kes tuju kogu aeg alla peavad tõmbama.
Ma tahaksin kaugele ära. Kusagile, kus on kergem ja vähem muresid ja rõõmsam keskkond. Elu ei peagi lihtne olema, ma tean, aga no nii raske ka mitte. Ma olen väsinud. Võib-olla on asi sügises. Aga võib-olla ongi vaja põgeneda ja elu elada, mitte siin kükitada ja loota, et äkki läheb tulevikus natukene paremaks. Äkki...
Samas on mingid pisikesed mõnusad hetkekesed, kus natukeseks ei ole energiast puudus ja siis mõtiskled kõigest eelnevast ja seejärel ütled endamisi: "Mismõttes ma ei saa hakkama... watch me!"
No comments:
Post a Comment