Tomorrow might be good for something..

Mõnikord ei mõista me isegi päris täpselt, milleks kõigeks me suutelised oleme. Aga 9 päeva jutti rasket tööd, ülivarajasi ärkamisi, eksamiteks õppimist ja nende A-dele sooritamist, samal ajal tegeledes ka jooksvate probleemidega, uue elukoha otsimisega, töökohtade sirvimisega ja üritades kõigest paari euroga söönuks saada....Mõnikord üllatan ma iseennastki. Vahepeal on mõnus, kui iseendalegi kohale jõuab, et ma olen tubli. Kui vaja, saan hakkama. Kõigega.

Samas pole ka ime,et pärast kõike seda üks pisikene pettumine võiks hetkeks maha murda. Võib-olla tähtsustasin ma ise selle üle, aga võib-olla see ongi minu jaoks väga tähtis. Ilmselt natuke mõlemat. Siiski, pole hullu. Miski pole maailmalõpp ja kõik ei saagi alati roosa ja lilleline ja häppihäppi olla. Vähemalt ma tean, et õnnelikke ja parimaid hetki on küllaga. See on ka mõnus.

Homme sõidan lõpuks ometi Tartusse ja olen selle üle rõõmus ja ei lase end häirida, et see pole nii perfect kui ma lootsin. Võib-olla tuleb teistmoodi perfect.

Varajane suvealgustšill vesipiibu, kokteilide, hea muusika ja toiduga ning kõige kallima inimese ja parima sõbraga on igatahes hea algus sellele hooajale. :)