Ma usun, et elu peabki mõnikord hirmutama, et me kõike nii kergekäeliselt ei võtaks ja asjade üle ka sügavamalt mõtleks. What if...? Sest kui me ei kardaks, siis poleks seda ülimat õnnetunnet, kui hirm on ületatud. Vahepeal on vaja hetkeks jalad maapeale saada, et jaksaks edasi lennata. One more depending on a prayer and we all look away. People pretending everywhere, it's just another day. They tell us everything's alright and we just go along. How can we fall asleep at night when something's clearly wrong? We must stand together, there's no giving in. Hand in hand forever, that's when we all win.
Jah, ma armusin nendesse sõnadesse. :)
Üllatavalt õige tegelikult. Inimestel on niii raske rääkida, kui miski on valesti. Need väiksed vihjed ei pruugi kellelegi teisele midagi tähendada. Hästi on, kui üldse on keegi, kellele kõigest rääkida saab.
Päike ja soe kevadõhk ja kallis inimene, kelle kõrval ärgata, ja kallis sõbranna, kes alati olemas on. Purgitäis hapukurke, klaasitäis sojavaniljejooki, uus national geographicu ajakiri laual, palgapäev, emmel on sünnipäev ja muusika mängib. Praegu on küll tunne, et enam paremaks minna ei saa. Aga elu kindlasti suudab üllatada. Loodetavasti positiivselt.
No comments:
Post a Comment