Millele ma tahan tagasi vaadata, kui ma olen 40? Mida ma tahan olla saavutanud, kogenud, läbi elanud?
Jah, ma tean, et kõige paremaid elamusi ei saa ette planeerida, sest need on alati ootamatud. Ometigi... kui ma tahan head tööd, siis pean õppima. Kui tahan ilusat kodu, siis see ei tule üleöö. Kui tahan toredat peret, ka selleks peab vaeva nägema. Või tahan hoopis raamatu kirjutada või filmis näidelda või lauljana kuulsaks saada?
Raske on nii pikalt ette mõelda ja just hiljuti tegin endaga kokkuleppe, et peaksin ikka rohkem hetkes elama. Muidu muretsen ainult tuleviku pärast ja olevikus jääbki elamata. Selliseid punkte ei saa siiski päris kõrvale lükata. Pole üldse lihtne tulevikule mõelda ja samas üritada ilma muretsemata elada...
Ma tahan niiväga olla tubli ja korralik ja vastutustundlik ja hea. Ja samas tahaks neid eriti häid päevi ja öid, kus ma saan lihtsalt end vabaks lasta, lollusi teha ja pärast mälestuste üle naerda. Ja ma nii kadestan neid, kes nii suudavad. Ma ei julge nii. Ma ei ole enam laps. Aga ma olen alles 19... Ja ma ei tea, kas pidada end teistest paremaks, et ma suudan koolis käia ja samal ajal tööl käia ja oma suhted korras hoida ja üksi elada ja hakkama saada... või halvemaks, sest ma olen noor, kes käib ainult tööl ja koolis ja vabadel hetkedel magab kodus, muretseb raha pärast ja ei taha midagi muud teha ega ühtegi riski võtta.
Ja siis on kõik see, mis suvel toimub ja kus ma elan ja kas need perfektsed suveplaanid saavad täituda või hakkan lihtsalt nädalavahetusi igatsema.
See teadmatus tuleviku pärast hirmutab mind. Ja kõige selle eelneva kõrvalt on mul ikka veel tunne, et ma pole piisavalt tubli ja peaksin rohkem pingutama. Oeh, mis minust küll nii saab?
Mina mõtlen pidevalt samu mõtteid, et ma vähemalt olen kohusetundlik ja saan hakkama oma asjadega, aga samas ei oska korralikult lõdvaks lasta, nagu liiga korralik. Tuleviku pärast muretsesin ka palju, aga otsustasin juba ära, et elan hetkes. Lõppude lõpuks, kui sa teed igas hetkes oma parima, ei saa see hea tulevik ju olemata jääda. Kuigi suurem võimalus unistuste täitumiseks on siis, kui sa nad detailselt läbi mõtled ja isegi konkreetselt sõnastad (have tried it, really works!:D). Helena kallis, ära muretse liiga palju. Naudi hetke, naudi seda, et sa saad tõesti hakkama selle kõigega ja seda enam luba endale mõni metsik õhtu :)
ReplyDeleteP.S. su kitarripiibel on minu käes endiselt... :D
Mõnikord kinnitan endale, et elan rohkem hetkes ja üritan lõbutseda rohkem, siis toimib. Ja mõnikord jälle läheb meelest ja on vaja kuidagi uuesti nii mõelda... ei tea miks alati uuesti ise sellele järeldusele jõuda on vaja. Aga eks proovin. Peaasi on ikkagi, et elaks nii, et endal hea on! :)
ReplyDeletePole ammu näinud, muide. :D
Ja jaaa, mul oli isegi meelest läinud. :D
Pole ammu näinud tõesti, aga õnneks on pikk suvi ukse ees, seda ei saa käest lasta ! mingi kokkusaamise peaks kindlasti tegema, ma pole Marjet ja Kristit ka terve igaviku näinud.
ReplyDelete