Mul pole õrna aimugi, kuidas kõik need tunded ühekorraga mu sisse ära mahuvad, aga ma olen tõesti õnnelik. Sügisest olen ma Tallinna Ülikooli psühholoogiatudeng. Tasuta kohal (kusjuures, parim tulemus, ma olin esimene pärast neid eritingimustega tüüpe. Ei tahaks uhkustada tegelt...yeah right... aga mulle peaks see endalegi kohale jõudma, et ma tubli olen... :D).Või et selline ongi siis tunne, kui saavutad täpselt selle, mille poole pürgisid... It feels goooooooood.
Kõik tundub üldse megahea praegu. Okei, välja arvatud need villid mu jalge all, kõnni veel paljajalu Hollist mustamäele... Eile oleks üldse võinud pöörfi õhtu olla, kui mu pea plahvatada poleks tahtnud. Vähemalt olid pööööörfid maasika margaritad (sest minu ja Kaire koksid on alati pöööörfid :*). Ja YUMMY toit ka. Me ikka peame välja puhkama ja õige klubiõhtu tegema, nii ei saa ikka. Agaaa tore oli ikka, idee on see, mis loeb. :D
Ja nunnumeeeter on ka tipus, ülihea tunne on, kui keegi nii muretseb. Võinoh, minu arust poleks vajadust, aga see on ikka armas. Peamine vist ongi see, mida ma tunnen ja tahan, sest ainult mina tean, mida see kõik minu jaoks tähendab. Jah, just nii, ma liigun samasugusel käigul edasi ja usaldan iseennast, et see on õige tegu. Tunne on küll selline. :)
Kõik on nii hästi. Mõelda vaid, et mõni aeg tagasi tahtsin ma kogu selle elu keskelt siit ära põgeneda... Milline loll mõte. :D
( Ma ei saa üle... @Liisa: kui kutt liiga pikk on, siis tuleb pehme koht leida ja horisontaali lasta, palju mugavam. :D:D:D:D)
No comments:
Post a Comment