Go ahead and try
Try and look me in the eye
But you'll never see inside
Until you realize, realize
Things are trying to settle down
Just try to figure out
Exactly what I'm about
If its with or without you
I don't need you doubting me
Kui nüüd 11 kuud täis saab, siis ma ei tea küll, mida ma tegema peaks. Ma ei tea, mis mul viga on. Miks ma ei suuda lahti lasta? Ilmselt ma ei taha. Või ma pole valmis. Kas selleks saab üldse kunagi valmis olla? Sellepärast mind häiribki, kui mulle peetakse pikki loenguid, et see kõik on vale, mis ma tahan. Kõigel sellel on ju tõepõhi all, võib-olla ma lihtsalt ei taha seda endale tunnistada. Või siiski nad ei mõista? Ma ei tea, ma ei tea, ma ei teaa. Ma tahan kogu aeg öelda, et eks näis mis juhtub. Aga kaua ma seda teha suudan? See kõik venib. Ja venib. Ja mul pole aimugi, kas see kuhugi välja ka jõuab.
Ja ma tean küll, et ma olen väärt kedagi muud, kedagi paremat, kedagi, kes ei venita. Aga probleem on selles, et... ma ei taha kedagi teist. Ilmselgelt ma ei saa muudmoodi, kui ma pean päris lõpuni minema, kuni tõesti enam lootust pole. Kuni ma kuulen järjekordselt lauset: "Oleme ainult sõbrad, ma ei taha sind kaotada." Heard that one before. Too much. Seni... oeh. Äkki ma lollitan lihtsalt iseennast?
Üks unenägu kummitab mind.
Ja mu jalg peab reedeks terveks saama. Saab ka, vähemalt piisavalt, sest ma olen pähe võtnud kindla eesmärgi, et ma pean esinema. Pean. Tahan. Ja teen seda. Aitäh muretsemast, aga pigem peaks mõtlema kõigele sellele, mis võib õigesti minna.. mitte sellele, mis valesti, eks? :)
Ilmselgelt mulle meeldib vahepeal emo olla. Noooo, mis teha. Vihm on tore, vähemalt siis, kui ma ei viitsi rõõmus olla.
No comments:
Post a Comment