Don't know how long I can...

Mis siis, kui eile olekski olnud viimane päev? Kuidas sa selle sisustasid? Kas sa tegelesid nende asjadega, mida tahtsid? Olid koos inimestega, keda armastad?Kas nad teavad, et sa neid armastad? Kas sa olid õnnelik ja eluga rahul? Ei? Mida sa nüüd ette võtad?

Ilmselt mitte midagi, eks?

Sest lõppu ju ei tulnud. Miks me peaksimegi oma elu kergeks tegema, kui selleks põhjust pole. Miks me peaksimegi igat hetke nautima. Miks me alati naeratame, kui meenutame toredaid mälestusi ja tulevikuks on meil olemas suured roosad perfektsed unistused, aga alati, kui me praegusele hetkele mõtleme, siis tundub kõik nii hall ja negatiivsusesse uppunud?

Ma ei saa aru, miks ma ise midagi ette ei võta. Ma ütlen alati, et eks näis, mis saab. Aga millal tuleb SEE hetk, kus ma lõpetan lootmise ja edasi liigun? See ei tule oodates. Ma pean ise midagi ette võtma. Aga millal? Ja kui ma mingi hetk otsustan lootmise lõpetada... otsustan, et aitab... Mis siis, kui ma ikka ei suuda? Või mis siis, kui suudan? Kas ma siis olen õnnelik? Kas siis tuleb keegi, kes teeb heaks kogu senise valu? Või tuleb järjekordne näide, et ma olen kõigiga ainult sõpradeks loodud? Seda ma kardangi kõige rohkem. Et kui peaks tulema keegi järgmine ja ma vajun jälle lootusetult kuskile auku ja ei saagi enam välja. Ma näiteks ei karda enam kellelegi öelda, et ma neist hoolin. Ma kardan vastust.

Ma mõtlen iga päev, mis juhtuks, kui ma loobuda otsustaksin. Aga see, mis võiks olla, kui ma seda ei tee... Kui võiks. Ma ju ei tea.

Oeh.

Aasta on pikk aeg. Ometigi läheb see nii kiiresti mööda. Teoreetiliselt hakkan ma nädala pärast kolima, aga ma pole pakkimistki alustanud. Aga ma saan hakkama. Ma saan alati hakkama.

Vaatasin just, mis mu elus aasta tagasi toimus. Nojah, ma kolisin alles. Ja ma mäletan, kuidas me Mariga siin kahekesi peaaegu tühjas korteris lebotasime ja vist spagette bolognese kastmega sõime. (Hea oli igatahes, seda ma mäletan :*) Ja mul oligi siin ainult 2 kaussi ja meil oli veel mingi jama tikkudega, et me unustasime neid võtta ja siin on ju gaasipliit... ja siis me käisime hilja öösel veel mu emal külas, et tikke tuua. Ja siis mingi hetk oli see Kollane pidu, kus ma esimest korda taipasin, et see esimene valu, mis tuleb, kui näen kedagi koos kellegi teisega ja mitte mitte minuga... see valu läheb mööda. Hingepõhjas ma ju teadsin, et nii juhtub. (Mitte, et tegelikult ma temaga ilmselt kahekesi enam ei joo, sest viimane kord ei lõppenud üldse hästi ja mul on nii paha tunne sellest...) Ja siis tegime pärast Annemariga sünnipäevakooke... see banaani-šokolaadikook oli megamagus, aga see oli megahea. Ja uisutasime mööda korterit ringi, sest see oli täielikult üleujutatud. Siis tuli jaanipäev ja see on pidu, millest ma toibun siiani.

Igatahes, aasta tagasi samal ajal ma poleks mitte midagi sellist osanud oodata. Me ei tea KUNAGI, mis võib juhtuda. Me peame ainult oskama otsustada ja õigeid valikuid teha.

Ja tegelikult olen ma umbes tund aega seda postitust kirjutanud, sest ma kohe üldse ei taha bio õpikut kätte võtta. Sellest ka nii pikk postitus. Ilmselt.

Igatahes, ma igatsen kõiki. Ja Mariga peaks vist mingi ärakolimiseistumise tegema. Sest tema oli ju ka see esimene, kes siin oli. Eks?

Okei, Helena, aitab nüüd.

*Võtab bio õpiku ja läheb mossis näoga lugema*