Just...me.

Pühad ongi minu jaoks läbi. Sain täna reisida maalt (Alatskivi lähedalt) Tartusse, kus nägin oma pooleteiseaastase tädipoja ära, samuti vanaisa ja oma kaksikud sugulased, kellel meie endagi üllatuseks oli täna sünnipäev. Ehk siis olen igast külaskäigust toitu täis topitud, enam ei mahu. Maalt saime sellise hunniku süüa veel kaasa ka, et... pea või pidu, seda jääks ikka järele! :D

Aga ma olen rahul. Maal käimisega, ma mõtlen. See oli väga mitmest küljest mulle kasulik, vahelduseks tõi midagi positiivset ellu.

Leidsin sealt hästi palju vanu kingi, vanaema omad. Ühed olid 11 cm kontsaga, täpselt sellised, mida meil moeshowks vaja on (või siis..mida mul vaja on :D. Kergitavad mu pikkuse lausa 166 cm-ni!!). Umbes 4 paari kingi tõin sealt ära. Natuke tuunida ja saabki kasutada :)

Lisaks nägin ära oma koera. See kripeldas mul päris tükk aega juba hingel. Tommi on nimelt 17-aastane, sama vana kui mina ja kuna paljud räägivad, kuidas see on koera juures juba väga kõrge iga, siis... Ma lihtsalt pidin ta ära nägema. Ta on mul kogu elu olemas olnud. Ema kogu aeg rääkis, kuidas me väiksena koos mängisime (kui tema ka alles kutsikas oli :)). Ma arvan, et see on mõistetav, miksma seda osa kardan.. parem ei mõtlegi, mis varsti juhtuda võib.

Aga üldiselt oli ta ikka täpselt samasugune, nagu aastate eest. Haukus ja hüples nagu kutsikas. Lootis jälle, et ehk võtame ta kaasa, ta on alati nii kurb, kui me ära läheme.

Lisaks sain 3 raamatut läbi lugeda. Inglise keeles kusjuures, inka õpetaja saaks mu üle uhke olla! Kaks tükki olid siis "Evernight" sarjast (autor on Claudia Gray), "Evernight" ja "Stargazer". Kuigi need raamatud on üldjoontes tüüpilised teismelistele mõeldud raamatud, välja ei jää armastus ja poisid ja vampiirid, siis need suutsid mind üllatada. Kogu tegevus oli raamatutes hoopis teistsugune, kui ma ootasin. Need olid täis pöördepunkte, mis panid tegelastest hoopis teistmoodi mõtlema. Kes vähegi viitsib inglise keeles lugeda (ja arvutist), siis võib küsida, ma saan need raamatud saata :).

Hakkasin uuesti lugema ka Meg Caboti "The Mediator" sarja. Olen enamus Caboti raamatuid läbi lugenud, kõik meeldisid mulle tohutult. Hakkasin maal sarja ka siis uuesti lugema, esimene raamat sai paari tunniga läbi! Neid soovitan ka kõigile, kellele vähegi lugeda meeldib :).

Järjekorras ootab mul tegelikult veel A. H. Tammsaare "Ma armastasin sakslast" ja "Dorian Gray portree". Viimane on kooli kohustuslik kirjandus, aga ma loeksin selle läbi ka siis kui ei oleks. Ainult enne tahan The Mediator sarja ära lõpetada, ehk peale seda saan end kätte võtta ja viitsin natuke keerulisemale kirjandusele keskenduda.

Muusika. See mõjutas minu paari viimast päeva päris palju. Kirjutasin viimati, et mul on palju mõtteid, millest rääkida. Ma tean, et see postitus hakkab pikale venima, aga mina ei käse teil seda lugeda. Olen ainult õnnelik, kui keegi hoolib ja siiski tahab teada, kuidas ma end tunnen.

Õnneks midagi väga dramaatilist toimumas ei ole. Pigem vastupidi. Tunnetega on kõik kontrolli all, olen üle saanud oma viimasest väga-väga keelatud crushist ja samuti eelnevatest, kelle puhul ma vahepeal kahtlesin. Loodetavasti peab paar kuud ilma uue armumiseta vastu- hea on vahelduseks... seest tühi olla!! :D Minu tuju sõltub armumistest liiga palju. Ja kuna (nagu eelnevalt juba mainitud) mul pole kaks aastat vaba hetke olnud, siis hea tuju oli üsna harv nähtus. Viimane nädal aega aga on kõik positiivne olnud. Ma naeratan kogu aeg ja leian kõigest positiivsust.

Sõltumine ja iseenda otsimine oligi üks teema, millest ma rääkida tahtsin. Ma hakkan nüüd aeg-ajalt ennast lahti kirjeldama, ehk tulevad siit välja omadused, millest keegi ei tea, ehk omadused, millele saate vastu vaielda. Kes teab. Peaks ainult mainima, et mind huvitab, mida teie sellest kõigest arvate. Andke mulle omapoolne kommentaar, seda ei pea ilmtingimata siia kirjutama, võite ka minuga muudmoodi ühendust võtta.

Igatahes, sõltumine. Lühidalt võib öelda, et ma sõltun LIIGA palju. Tuju sõltub teiste inimeste tujudest, samuti ka sellest, kas mulle meeldib keegi või ei. Minu arvamused sõltuvad teistest inimestest. Kui ma hakkan kellegi uuega suhtlema, siis ma võtan üle omadused, mis mulle meeldivad. Kui mulle hakkab keegi meeldima, siis ma üritan käituda nagu tema. Muusikamaitsete vaheldumine on üks suurepärane näide. Ma ei väida, et ma nüüd tohutult oma arvamust muudan, mis mulle meeldib ja mis mitte. Lihtsalt, näiteks muusika kuulamise kogus muutub. Ma hakkan rohkem kuulama seda, mida teinegi kuulab. Ma tahan inimestele meeldida, tahan olla nendega sarnane ja samas otsin ikka ja jälle endas isikupära ning üritan seda välja tuua. Aeg-ajalt aga ma jään mõtlema ja... ei suudagi välja tuua midagi, mis on omapärane ainult mulle. Ehk keegi teine on midagi märganud? Aga tõsiselt ka. Mina ei leia. Seega, ma vabandan inimeste ees, kes on mulle piisavalt kallid, et tükikesed nendest minu sisse jõudsid. Ma üritan seda osa enda juures muuta. (Mitte teid maha jätta, aga jätkuvalt otsida iseennast sellest suurest maailmast.)

Täna sadas mingit kahtlast lörtsitaolist asja alla. Selle peale võin mainida fakti (kes veel ei tea), et iga kord, kui vähegi midagi sajab, siis olen ma pärast lokilammas. Mõnikord on see armas, täna sain ma pahaseks. Nägin hommikul juustega niii kaua aega ja siis... olin kahupea, nagu poleks midagi teinud.

Nüüd ma lõpetan. Tänaseks. Mõni siin ootab minu järel, et ilusaid unenägusid vaatama hakata. (Tervitused siinkohal Annemarile.) Mõni ootab, et ma ta igavust peletaksin. (Siinkohal tervitan Marjet.)

Ma tänan teid, kes selle läbi viitsisid lugeda. Ilusat vaheaja jätku, rohket head tuju ja pange oma lõpetamata tegevuste kaust kähku kinni. Uut aastat on hea alustada otsast.