Praegu kõigele eesootavale mõeldes tuleb kõhtu kramp, pähe mõte, kuidas küll selle kõigega toime tulla. Siis tuleb endale meenutada vaid üht- ela üks päev korraga ja sa saad kõigega hakkama!
Oleks ainult jõudu ennast tänaseid ülesandeid tegema sundida...
Hmm, peaks ära otsustama, mida ma tahan. See tunne kõhus ei ole kohe kindlasti ainult õppimisest. Kas ma olen valmis ette võtma järjekordset ülesannet, mille lõpptulemusena ma ikka kuhugi ei jõua? Iga kord kinnitan endale, kuidas kõik on võimalik, kui seda piisavalt tahta. Iga kord ma pettun selles ja saan haiget. Kuidas läheb seekord?
Ohh, kuidas ma ootan jõule, hapukapsast ja kartulit, lund. Kõige enam- puhkust. Et oleks lõpuks aega oma mõtted ja tunded joonde ajada :)
No comments:
Post a Comment