And I still want to believe...

Või siiski? See on nii tüüpiline, et toredad asjad juhtuvad siis, kui sa kõige vähem ootad. Ja kui ei oota, siis ei saa ka pettuda, saab vaid rõõmsalt üllatuda. Seda ma suht kogenud olen nüüd viimasel ajal...

Ja ma vist pole ammu ühte nii suurt kruiisilaeva vaadanud ja igatsenud selle peal olla, et kuhugi jumal teab kuhu ära sõita. Tahaks. Jah...

Ma pean jälle kordama seda sama, mis mind juba häirib: no eks näis, mis kõigega saab.

Samas. Ma ei tahagi ette teada, mis juhtub. Ma loodan, aga ma ei oota. Ma lihtsalt olen ja naudin hetki ja kui ma valmis loobuma olen, siis teen seda.

Never expect. Never assume. Never ask. Never demand. Just let it be, if it's meant to be, it will happen.

Homme on Practise Night. JEAAH! :)

It always turns out to be a different way.

Go ahead and try

Try and look me in the eye

But you'll never see inside

Until you realize, realize

Things are trying to settle down

Just try to figure out

Exactly what I'm about

If its with or without you

I don't need you doubting me

Kui nüüd 11 kuud täis saab, siis ma ei tea küll, mida ma tegema peaks. Ma ei tea, mis mul viga on. Miks ma ei suuda lahti lasta? Ilmselt ma ei taha. Või ma pole valmis. Kas selleks saab üldse kunagi valmis olla? Sellepärast mind häiribki, kui mulle peetakse pikki loenguid, et see kõik on vale, mis ma tahan. Kõigel sellel on ju tõepõhi all, võib-olla ma lihtsalt ei taha seda endale tunnistada. Või siiski nad ei mõista? Ma ei tea, ma ei tea, ma ei teaa. Ma tahan kogu aeg öelda, et eks näis mis juhtub. Aga kaua ma seda teha suudan? See kõik venib. Ja venib. Ja mul pole aimugi, kas see kuhugi välja ka jõuab.

Ja ma tean küll, et ma olen väärt kedagi muud, kedagi paremat, kedagi, kes ei venita. Aga probleem on selles, et... ma ei taha kedagi teist. Ilmselgelt ma ei saa muudmoodi, kui ma pean päris lõpuni minema, kuni tõesti enam lootust pole. Kuni ma kuulen järjekordselt lauset: "Oleme ainult sõbrad, ma ei taha sind kaotada." Heard that one before. Too much. Seni... oeh. Äkki ma lollitan lihtsalt iseennast?

Üks unenägu kummitab mind.

Ja mu jalg peab reedeks terveks saama. Saab ka, vähemalt piisavalt, sest ma olen pähe võtnud kindla eesmärgi, et ma pean esinema. Pean. Tahan. Ja teen seda. Aitäh muretsemast, aga pigem peaks mõtlema kõigele sellele, mis võib õigesti minna.. mitte sellele, mis valesti, eks? :)

Ilmselgelt mulle meeldib vahepeal emo olla. Noooo, mis teha. Vihm on tore, vähemalt siis, kui ma ei viitsi rõõmus olla.

...

And I don't know the right words I should say..

...I never felt anything this way.

Wow, lihtsalt wow. Sunrise Avenue kontsert oli lihtsalt nii

megafuckingüberawesome. Nad on nii muhedad ise, rahval oli lõbus ja tõesti, ma pole ammu nii vingel üritusel käinud. Väsinud jalad

olid kõike seda väärt. Ja Liisa sai medikaaa!!! No, see polnud tegelikult vahva, et ma viimastest bussidest maha jäin

ja jala koju pidin kõndima... Selles suhtes, et järgmine hommik oli mata eksam... AGA. See oli KÕIKE väärt.

Nii, mata eksam. Fuh. Jõudsin koju ja korjasin igalt poolt vähegi matemaatikat puudutavad asjad kokku. Ma ei tea, kuidas see läks, sest ajast jäi puudu. Aga vähemalt on tehtud. Done. Vsjo.

Mul on 13 ja reeded alati head ja õnnelikud ja toredad päevad olnud, aga eile kiskus küll veits käest ära. Vähe

sellest, et terve mata eksami ajal pea plahvatama pidi, läks valu pärast veelgi hullemaks. (Nooo, vähemalt ma pingutasin! Ja ei, ma ei joonud kontserdil midagi.) Nii hullu valu pole ammu olnud, mul pisarad jooksid. Jõhker. Hommikul mõtlesin, et ei viitsi end väga korda teha, suvalised riided selga ja lähen eksamile, ma ju näen niigi väsinud välja, vahet pole ju. Kooli minnes ütles õpetaja rõõmsa häälega, et btw, nelja-viielistel on täna pärast eksamit pildistamine, sest te olete täna ju niikuinii kõik pidulikult riides! No olgu... Ma vist ei taha seda pilti kunagi näha. Ja no c'mon, Hesburgeris ikka tervet einet kokaga üle ei ujutaks ju. Noh samas, võib-olla oli see kõik siiski minu jaoks igapäevane...

It must be the angels on the rampage.... making us do what we don't want, making me say I'm moving on....

Aa, mata õppimine oli tore. Või siis Liisaga pargis lebotamine...jah, ma panustaks pigem selle teise osa peale. Päike, päike, tule tagasi!

I don't dance 'cause tonight you love somebody, somebody new..

Uhhh. Huvitav, mis nüüd saama hakkab? Ma tunnen, et ma ei tohi ise mitte midagi eeldada, sest iga kord on mind täiesti vastupidisega üllatatud. See on nagu... Okei, no eks näis. Ja need on mu lemmiksõnad viimasel ajal vist... eks näis...

Täna vist Miina juurde. Eurovisiooni peaks ka vaatama.. Üldiselt mind ei huvita absull, aga kui Eestil reaalne võimalus võita on, siis peaks ikka vaatama ja toetama. Samas, mul on täna 2 trenni ja kui ma õhtul elus pole, siis ma ilmselt vajun lihtsalt magama. Eks näis. :)

:)

My medicine.

Reach down your hand in my pocket, pull out some hope for me..

Teate, mul saab varsti aasta Kunglas elatud. Ja see tähendaaaab... et ma pean kaste muretsema ja pakkima hakkama vaikselt. Kuidagi veider on. Ma olen nii ära harjunud juba kõigega siin... ja nüüd pean uuesti harjuma. Miina korteris ilmselt, jeaaah. Äkki ma seal vähemalt ei saa hoiatuskirju, kui keegi külas käib... võib ju loota, eks. :D

Haahah :D Mul hakkas just Ghostbusters mängima. :D Megahea... miks ma seda tantsu enam ei mäleta... see oli lahe. Kurja no, mingi hetk mõtlesin, et miks ma nii palju kodus lebotan ja üldse midagi põnevat oma eluga peale ei hakka, millest ilusad mälestused jääksid. Aga tegelikult on mul neid oiiiii kui palju. Ja TEGELIKULT ei tasu üldse mälestustes elada ju... agaa kuna ma olen praegu suht energiabunny ja ei viitsi nii sügavatele teemadele mõelda, siis las jääda. :D

Suvi on. Noh, peaaegu. Huvitav, mis see aasta põnevat ette võtta... Eks näis.

Unustasin ära, et mul blogi lahti oli :D Hakkasin pühapäevaks kooki valima, emadepäev ju! Ja kuna mu emme on Tallinnas, siis.. saab kooki!

Okei, magaks veel 11 tundi, ilmselgelt energiat palju. Ma ei oska midagi peale hakata :D Aga naudin head tuju vahelduseks :D

Okeii, tsauka :)

"Some people say it is easy to make others happy."

Ma arvan, et see, kes seda ütleb, ei tea ikka midagi. Väga raske on kedagi teist õnnelikuks teha. See võtab aega ja vaja on väga palju kannatust, et üldse kedagi piisavalt tundma õppida. Pealegi, kõik inimesed ei ole nii avatud loomuga. Ma usun, et kõigil on kolm erinevat elu. Üks see, kui ollakse perega. Teine see, kui ollakse sõpradega ja kolmas see, kui ollakse täiesti üksi. See tähendab, et tegelikult ei tea keegi kunagi, mida inimene üksi olles tunneb ja me ei saa kunagi kindlad olla, kas ta on tõeliselt õnnelik.

Ma usun, et õnnelikuks saab inimene teha ennast ainult ise, sest ainult tema ise teab, mis talle päriselt meeldib ja mida ta tahab. Selleks on vaja unistusi ja eesmärke ja on vaja nende poole püüelda ja tegeleda asjadega, mida ise tõeliselt teha tahad. Mitte kogu aeg - see ei oleks ka hea, aga piisavalt tihti.

Umbes nii ma siis suulise eksami ära tegin. Ei kokutanud väga palju ja sõnu ka ei unustanud... Ainult tere unustasin öelda, kui sisse astusin. :D No andke andeks, mul oli segadus, klassis oli palju toole, kust ma tean, kuhu istuda. :D

Aga muidu läks hästi. Ma arvan. Mõne tunni pärast saab teada. Edu kõigile neile, kellel see veel ees! :)

EDIT: 20/20. Näete, kõik saate ilusti hakkama! :D