Lisaks sellele, et ma eile tagurpidi vannitoas ümber kukusin ja pea vastu peeglit ära lõin, siis täna oleks ma äärepealt auto alla jäänud. Ja siis juba oli piisavalt halb tuju, et oli vaja ju terve päev ennast igasuguste mõtetega piitsutada, et miks ma ikkagi nii hea ja tubli ja töökas ja tark pole nagu kõik teised minu ümber. Miks mina lampi inimestele silma ei hakka või kunagi ametikõrgendust pole saanud või mingeid auhindu kuskilt ei võida selle eest, et ma milleski hea oleks.. Lisaks sellele on mul ju vaja õppida kogu aeg erinevaid asju ja teha seega kõike pealiskaudselt, sest milleks mingile ühele asjale keskenduda ja selles tubliks ja osavaks saada.
Sest enesehaletsemine ongi kõige õigem asi mida teha ja aitab ka kindlasti kaasa...
Aga mõnikord on selleks tuju.
Koolis ja tööl koos rügamine pole ju tänapäeval enam midagi erilist... eriti kui keskmine hinne selle kõrval on ka keskmine. Oeh. Mis minust saab?
No comments:
Post a Comment