Ma tunnen juba, kuidas ma olen kaks täiesti erinevat inimest. Üks neist on aktiivne, tegutsev, planeeriv ja kohusetundlik. Kui ma olen tema, siis ma olen energiat ja teotahet täis, tahan inimestega suhelda ja midagi suurt korda saata. Siis sätin ma oma ajagraafiku tihedalt tööd, kooli, sündmusi ja inimesi täis, olen uhke kui palju ma jaksan ning annan endast kõik, et asjad tehtud saaks. Ja seda kõike suure säraga silmis ning naeratusega näol.
Teine mina on tüdruk, kes tahab lihtsalt magada nii kaua kui võimalik. Temana võiksin ma päevad läbi voodis lesida, seriaale vaadata ja lihtsalt kurb olla. Siis kuulan ma muusikat ja vaatan vanu pilte, igatsen inimesi, kes olid ja nüüd enam pole. See tüdruk loeb päevi ja tunde, kuni ta saab uuesti oma sõduri kaissu või ootab õhtuid, et pool tundi telefoniga rääkida. Tema on tavaliselt kõigest väsinud, motivatsioonitu ning ei mõista, kas see rabamine ja enda katki töötamine end ka kunagi ära tasub. Sellise mina jaoks paneb iga väiksemgi kurb video või pilt pisaraid poetama, iga vaba hetk kõhu igatsusest valutama ning soovima, et ma oleksin ükskõik kus mujal, kui siin samas ja praegu.
Mõnikord on mul tunne, et ma ei oskagi seda teist mina kellelegi näidata. Esimest näevad kõik - koolis, ühes töökohas, teises töökohas, sõprade seas, üritusi korraldades... teine mina on minu jaoks, auru väljalaskmiseks ja selleks, et ma ei peaks kogu aeg olema nii tugev. See on selleks, et endale aeg-ajalt meelde tuletada, et ma olen siiski ainult inimene ja mitte kõikvõimas.
Kõige raskem on aga nendel päevadel, mis on tihedalt juba üritusi täis, aga ma olen üles ärganud hoopis teise minana.
No comments:
Post a Comment