It's a world of wonder.

Mulle tegelikult ei meeldi, kui asjad plaanipäraselt ei lähe, aga mõnikord peab plaane ise muutma, et mitte läbi põleda. Ma ei ole kummist ja mind ei saa mitmeks lõigata, et kõik tehtud saaks. Seekord otsustasin siis ühe eksami edasi lükata ja seega ka uurimustöö sügisesse lükata. Pigem teha korralikult ja tasapisi kui kiirelt kaelast ära saada, aga lohakalt... eksole?

Uskumatu, aga 2,5 kuud ongi juba kohe möödas ja oodatud nädal kohe-kohe käes! Tubli sõdur annab homme (täna) vande ja siis saab nädalaks välja. NÄDALAKS! :) Ma olen nii õnnelik, mitu päeva naerunäoga ringi käinud :) I'm missing you so much, can't help it, I'm in love... a day without you is like a year without raaaaaaaaain. Tänase päeva lugu. :)

Vahetan siin töökohta jälle. Ma olen vist liiga palju endast juba seni ära panustanud... ilmselt rohkem, kui väärt oli. Ma lihtsalt ei suuda olukordi kriitilise pilguga vaadata ja teiste vastu karm või otsekohene olla...ja lõpuks maksab see endale kätte ja siis ma vaevlen jälle rahatult ja ebakindlalt. Aga see on siiski minu elu ka ja ma peaks vähemalt sellega rahul olema. Millega ei ole, seda tuleb muuta, pole midagi teha!

Varsti võiks mõni odav korter ka nähtavale hüpata, siis läheks kõik veel paremaks :)

Korrastasin täna oma pildialbumit ja panin värskelt ilmutatud pildid ka sinna vahele. Jäin lihtsalt mõtlema, et uskumatu kui palju erinevaid sõpru mul kunagi oli ja kui vähe praegu alles on. Eks lastel on lihtsam ka seltsida... Natuke igatsen siiski neid aegu, kus mitu erinevat laagriseltskonda oli ja malev ja klassikaaslased ja veel kuidagimoodi eraldi sõbrad. Mõnikord ma ei saa aru, kas ma ise ajan nad eemale või tahavad nad nad minna või lihtsalt keegi ei tee midagi ja aeg lahutab. Kõige tähtsam on siiski vist see, et parimad püsivad kõigest hoolimata ja mõistavad sind, kui ajad on rasked. :)