Pole head ilma halvata... ja kui tundub, et kõik läheb õnneks ja kõik on hästi, siis nautige seda, sest see ei püsi kunagi. Põhimõtteliselt pean ma nüüd uut tööd otsima hakkama. Ja kui ma seda kiiresti ei leia, siis pean ilmselt trennist ära tulema ja ikka väga kokkuhoidlikult elama hakkama.. Ehk siis, kui ma juba praegu pidudest vaikselt loobun, siis ilmselt jääb kõik ära. Jee, kas pole vahva... Raha pole elus tähtis ju, aga kurja, see määrab ikka nii palju. Ja ülikoolilt toetuste saamisega pidi mingi haige kamm olema, et lihtsam ongi töö leida. No eks ma teen siis oma CV korda ja loodan parimat.
Ja täiesti lõpp, ma ikka ei saa oma korterikaaslastest lahti. Võinoh, kutsumata külalised ehk pisikesed punased sipelgad. Mõned on mustad ka. Ma tean küll, kuidas nende vastu võitlema peaks, aga no kui ma aru saaks, kus nad pesitsevad, siis oleks ka vahva. Kõnnivad mul kahe-kolmekaupa ringi siin. Aga muidu on päris tore. Linnast ma siia enam ei kõnni, eriti üksi öösel. 2 tundi kõndimist on natuke palju ja väga creepy ka öösel. Teinekord crashin lihtsalt kuhugi või ootan esimese bussi ära... Ahjaa, ma pean ikka soolaleivapeo ka tegema! Lubasin kõigile ju :) Kuigi päris paljud on juba külas käinud, tore kui inimesed viitsivad nii :)
Aa, ma suutsin vahepeal juba haigeks jääda. Nüüd on juba parem, nohu hakkab ka üle minema. Ilmselt oli üsna normaalne palavik, aga no ma ju ei saa kuidagi kindel olla, sest ma ju ei muretse endale kunagi kraadiklaasi... sest mul ju ei lähe seda eriti tihti vaja... Nüüd on hea igatahes. Kui see nõme peavalu ka üle läheks. Ja kui pea ei valuta, siis on kõht. Ja kogu aeg on mingi veider väsimus peal, kuigi mul pole aimugi, millest see on. Ülikool ei ole nii raske, praegu vähemalt mitte. Vaba aega on ikka sitaks. Oktoobrist läheb veel hullemaks, siis on 3 loengut nädalas ja neljapäev-reede üldse vabad. Jajah, aeg iseseisvaks õppimiseks... Ilmselt hakkan ma iseseisvalt igal võimalikul hetkel õppima, kui ma mõne õpiku ka ära viitsin tuua. Sest lihtsalt liiga palju aega on! Korter on täiesti ära koristatud juba ja see juba ütleb midagi...
Nii veider, kõik muutub vaikselt. Inimesed muutuvad. Ma lihtsalt igatsen kõiki, keda ma varem iga päev nägin. Uued kursakaaslased on ägedad, tõesti on. Aga vajab lihtsalt uuesti harjumist, et ilmselt paljud endised sõbrad/tuttavad kaovad nüüd ja tulevad uued. No kõigiga ei jõua ühendust pidada nii tihti enam. Ja kõik ei viitsi ise ka... Ja ma vihkan seda tunnet, kui ma ei tea, kas ma olen ise midagi valesti teinud või ei puuduta asi üldse mind. Sometimes people run away just to see who cares enough to follow...
Aga kui inimesed korraga üksteisest eemale jooksevad? Kas nad kohtuvad kuskil mujal või kaovad?
Aga need on toredad, kes ei kao. (2 kuud btw. Megaimelik. Aga super :*)
Nüüd on aeg loengusse minna, tsauka :*
No comments:
Post a Comment