Remember...

Ma olen võimeline väga emotsionaalselt kirjutama, kui mul on halb tuju. Miks ma kunagi ei suuda head tuju ja positiivseid killukesi niimoodi jagada? Seda oleks maailma ikka palju rohkem vaja ju.

Kuigi jah, täna ei olnud nii hea päev. Pea tuikamine ajab mu alati pahuraks. Siis tuli päike välja ja ma hakkasin just mõtlema, et äkki ei lähegi päev allamäge... kuni ma teada sain, et mu tädi kallis koer Pontus suri. Kutsad on liiga armsad, nendega ei tohiks mitte kunagi midagi juhtuda. Paratamatus, aga see ei tähenda, et ma kurb ei võiks olla. :(

Lugesin just vanemaid postitusi. Ühes aprillikuu postituses mõtlesin, et miks ma viitsisin oodata, miks ma ei suutnud edasi liikuda. Ja ma juba siis teadsin. Teadsin, et seal on midagi enamat. Teadsin, et ma näen asju teistsuguse pilguga, kui kõik need teised, kes mul üle saada ja kõik kuradile saata soovitasid. Ja ma tean siiani, et see ei ole midagi tavalist, vaid midagi sügavamat. Ma ei oska seletada, ärge küsige, aga täpselt nii ma tunnen.

See on nii tohutult hea tunne, kui üks hetk avastad, et ma elasin üle. Kõik need hetked, kus ma allaandmise äärel olin ja seda ei teinud. Need mõõnad olid seda väärt ja kui vaja, siis ma teeks selle kõik uuesti läbi. Emotsionaalne rollercoaster. Ma kannatasin, see oli raske, aga ma pidasin vastu. Kõik, mis peab juhtuma, juhtub. Jah, kallikesed, pidage vastu. :)

Kuigi mul on tunne, et me ei mõista teisi inimesi kunagi täielikult ja kipume kõige kohta eelarvamusi tekitama. Eelarvamused on paratamatud, aga palun ärge laske neil suhtlemisse vahele tulla. Sõbrad ei kao tegelikult. Mina ei kao. Mul on aegu, kus ma ei taha kellegagi rääkida. Mul on aegu, kus mul on ainult kedagi kindlat vaja. Olenevalt tujust. Aga see tõesti ei tähenda, et ma teid kohe maha jätaks või armastamise lõpetaks. Ausalt. Ma olen ka ainult inimene, ka minul on eelarvamused ja hirmud ja ma olen kangekaelne ja teen vigu. Kõik teevad vigu. Kui seda ei aktsepteeri, siis ei saagi midagi head välja tulla.

Just sayin'.

Loodetavasti leian varsti tööd. Lootused terendavad silme ees, aga eks näis, kas lootus sureb või läheb täide.

Aeg vist magama minna, homme pikk koolipäev. (Hahahahaa, jäite uskuma? 10.15-11.45 on ju päris jõhker, eks...) Ja ma pole vist ammu ühe koduse ülesande üle nii õnnelik olnud. Nüüd on vähemalt idee, et MIDAGIGI peab tegema. Tudengielu...