Nonii, ainult paar päeva veel ja siis on kõik! Ma nii ootan seda vabadust juba, kuigi mul pole aimugi, mida ma kogu selle ajaga peale hakkan. Ma eeldasin, et sellest tuleb parim suvi üldse... aga viimase paari kuuga on kõik kuidagi nii muutunud. Ma ei usu, et asi ainult minu suhtumises on.Nüüd ma ei teagi, mida oodata. Ma olen teistest suht eemale tõmbunud viimasel ajal. Ja nad on suht lasknud sellel juhtuda... Aga ma ei süüdista kedagi. Isegi mitte ennast. Sest elu on selline.. mõnikord on vaja aega iseendale, et välja mõelda, mida ma täpselt tahan.
Ja ma nii väga üritan teie eludes tagasi jõuda sinna, kus ma enne olin. Aga iga kord, kui ma peaaegu kohale hakkan jõudma, teeb miski pisike asi mulle haiget ja ma kukun tagasi. Või siis ma näen, et keegi teine on selle koha juba hõivanud... Sest see pole ainult ühepoolne pingutus. Suhted nõuavad mõlemat poolt. Ja kui teine pool ei ürita, siis... Pole midagi teha. Ma hakkan juba kõigega leppima, mis elu mulle ette viskab.
Okei, aitab. Üksi elada on lahe.. :D. Kuigi jah, kui laiskusehoog peal on... keegi teine ju süüa ei tee ja nõusid ka ei pese.. :D Jamh, vahepeal on natuke kurb ka. Ja suht veider, kui kedagi pole, siis tahaks kedagi külla. Ja kui on, siis tahaks jälle üksi olla... Misiganes, alati tahetakse seda, mida ei saa. :)
Oioi... 9 päeva alakaiga veel :S
No comments:
Post a Comment