Secrets.

Ma olen segaduses. Sest ma ei saa mitte millestki aru.. Mu tunded on kõik omavahel sassis ja ma ei tea isegi, mida ma tahan.

Ma kiigun praegu meeldimise ja ülesaamise vahel.. Ja ma ei oska öelda, kumba ma rohkem eelistan. Mõnes mõttes tahaks ju vahelduseks tühja südant. Samas. Tühjus ei tähenda õnnelikkust.

Või kas ma tahan siiski edasi vireleda lootuses, et äkki seekord...? See on ka tobe. Öeldakse, et inimene õpib oma vigadest. Miks ma juba õppima ei hakka? Nii palju kordi on ühte asja läbi elatud ja jätkuvalt ma tahan kõndida mööda sama rada.

Lootus. Teeb see midagi head ka? Või ongi ainult lohutus lollidele? Ja miks ma ometi loodan? Ma ei mõista, elus on nii palju, mis meile hea pole, aga ometigi ei taha me loobuda. Kas see on sõltuvus? Lootusest?

Mul on viimasel ajal tekkinud vajadus kõigile millegagi tõestada, et mul on õigus. Isegi kõige tühisematele asjadele vaidlen ma vastu ja üritan südamest rääkida, mis mina arvan.. Ometigi ei suuda ma enamasti kedagi veenda. Ma ei tea, miks mind see praegu häirib, inimene peaks vähemalt ise endasse uskuma ja mitte hoolima teiste arvamusest. Kas ma tõesti langen jälle sõltumise alla? Et mina olen nii nõrk ja sõltun teistest.. ja siis ma otsin kedagi, kes vahelduseks ka minust sõltuks? See on tobe.. võimu püüda. Aga ma ei taha oma nõrga iseloomuga üksi seal madalal kükitada ja loota (jälle lootus!?), et äkki keegi nüüd vaatab mulle ka otsa ja küsib minu arvamust ja talitab selle järgi..

Ma tean, et siin hakkab vaikselt pikale venima, aga midagi on veel. Ma tahaks, et inimesed suudaksid mulle rääkida, kui neid miski vaevab. Minu ümber on tekkinud liiga palju saladusi, mis tekitavad oletusi ja lootusi (!!!!) ja millega ma ei oska midagi peale hakata. Ma tahan aidata, aga ma ei saa seda teha, kui mulle kõigest rääkida ei taheta. Ma ei salli eelarvamusi.. kuid just asjade mitte rääkimine tekitab neid. Ja ma tõesti tahaks, et inimesed ütleksid mulle otse, kui miski neid häirib. Muidu ma ei tea. Lihtsalt ei tea. Ja ei saa aidata.