Easier to be.

Ma jälle ei tea, miks mul blogi ees lahti on. Nagu midagi oleks, mis kõigest jõust tahab minu seest välja saada, aga ma pole isegi kindel, milles probleem on. Lihtsalt kuidagi raske on olla.

Ma isegi ei oska seda väga hästi sõnadesse panna. Ma olen viimasel ajal raskemad asjad tahaplaanile lükanud. Lihtsalt kiire on, polegi aega oma hingeelu peale mõelda.. Aga nüüd hakkab kõik uuesti tagasi tulema, koguneb minu sisse ja kui ma seda välja ei saa, siis varsti plahvatab.

Kusjuures see vahepealne aeg on tõepoolest palju kergem olnud.. See, kui ma oma muredele üldse ei mõelnud. Kohe päikest ja head tuju oli palju rohkem. Ja ma tean teistest ka jälle natuke rohkem, nii on rohkem aega ka teisi aidata ja ära kuulata ja lihtsalt olemas olla.. Tegelikult olen ma seda kõike kogu aeg ja kõik peaksid seda teadma, aga.. ehk on seda siis lihtsalt raskem näha.

Oma murede peitmine pole iseenda vastu aus. See on nagu sa peidaksid osa endast.. käe või jalata on ju raske hakkama saada?

Ja tegelikult on kogu see tekst siin suhteliselt mõttetu. Ma panen nüüd kogu oma energia ühte lausesse, millest enamus arvatavasti aru ei saa. Aga see tõepoolest häirib mind..

SELLISEID PM-E EI TOHI KIRJUTADA!!!

Ja midagi muud mõistlikku ma ei suudagi kirjutada. Ma pean kõigepealt oma sassiläinud mõtted lahti harutama.

Ja ma ei kujuta ettegi, kes sellist asja lugeda viitsis..