Ma tean, et ma pole kirjutanud. Aga kõigepealt tuli kool ja töö ja siis tuli Türgi ja siis veel rohkem kooli ja eksameid ja kolimist ja tööd ja siis läks arvuti parandusse ja siis tuli veeel rohkem tööd ja siin ma nüüd siis olen. Vabandused, vabandused... ma nüüd hakkan uuesti, ausalt. :)
See "suvi" on olnud nii veidralt puhkus ja samas täielikult mittepuhkus. Mõnus oli koolist pead puhata ja tööle keskenduda, aga nüüd tahaks juba õppida ja rohkem vaba aega. Kuidagi väsinud on olla, aga see pole ka ime, kui endale veel teise tööotsa juurde haarasin. Tahaks ainult palju-palju magada, siis tundub hommik jälle parem ja kergem.
Jah, ma kolisin jälle vahepeal. Ma ei tea, mitmekümnes kord see oli, püsimatu nagu ma olen...
If someone would ask me what a beautiful life means, I would lean my head on your shoulder, hold you close to me and answer with a smile, “Like this.”
See, mis kunagi tundus hirmus, ei ole seda enam üldse. See, et usaldad end täielikult kellelegi teisele ja kui tunned, et kõik on nii ÕIGE. Ma ei karda seda enam, vaid lihtsalt naudin, armastan ja proovin olla parim mina üldse. Kõik on tegelikult lihtsalt väga hästi ja läheb ainult paremaks.
No comments:
Post a Comment