Oh..

Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt väsinud või järjekordne peavalu mõjub nii, aga tahaks vähemalt nädalakese teki all olla ja sealt mitte kuhugi liikuda. Sest teki all on soe ja mõnus ja turvaline.

Ma ei salli otsuseid, eriti raskeid. Reaalselt, ma olen väga otsustusvõimetu inimene (seda teab igaüks, kes minuga poodi on sattunud...). See on mul kogu aeg kaua võtnud. Oeh, ma ei tea isegi, miks ma sellest rääkima hakkasin.

Ilmselgelt läks tuju crapiks, sest mulle ei meeldi inimestele haiget teha. Aga seekord pole nii hullu, see oli üsna vastastikune. Mis teha, elu on selline.

Böäääh, aitab. Eile oli klassikokkutulek. Esimesed 5 minutit olid väga veidrad. Ülejäänud õhtu/öö oli tunne, nagu oleks üle pika-pika aja koju sattunud. Nad ei muutu ikka kunagi. Ja nad on ülimeganunnud ka. Praegu on küll tunne, et me oleme üks suur pere. Armas igatahes, need kallirallid ja kuidas täpselt samamoodi külakuhjasid tehti ja ühes nurgas maailmaasjade üle arutati ja teises joomismänge mängiti. Ja siis tuli Arko ja laulis Priiduga võidu. Ja välismaalased rääkisid oma muljeid. Jah, üks suur omapärane pere. :)

Ei, tegelt ma ei tahaks päris üksi teki alla kerra tõmmata. Aga nädalakese tahaks seal olla ikka.

Peaks magama vajuma, homme töööööle ja pärast tšikadega istuma.

Ja oh crap. Järgmine nädal on eksamid juba. Peaks kordama hakkama vist...

Anyways, head ööd, tibukesed, ja ilusat 2011 lõppu. Avastasin, et uus aasta on juba 3 päeva pärast. Lumetu talv ilmselgelt ajas ajataju sassi. ;)