Ma avastasin, et sõprus on väga laialdane mõiste ning inimesed kipuvad sellest valesti aru saama. Sõprus ei ole midagi, mis ise paraneks, kui see katki läheb. Selleks peab vaeva nägema. Öeldakse, et kui sõbrad pole raskeid aegu läbi elanud, siis pole sõprus ka õige... ei tea, minu arust mõranenud asjad pole kunagi sama tugevad kui terved.Nojah, kes üldse on sõbrad? On tuttavad, keda on aeg-ajalt tore näha, kuid üksteisest ei teata üldjuhul mitte midagi. Siis on inimesed, kes arvavad, et nad teavad kellestki kõike ja see ongi sõprus. Sellisel juhul mõelge üle, millal te üldse viimati millestki tõsisemast rääkisite. Ja asi polegi ainult vestlemises. Mõelge üle, milline see inimene on, keda te sõbraks peate. Ja kui see inimene solvuma peaks, siis te tegite midagi valesti ja samas tähendab see, et te kohe kindlasti ei tea temast kõike. Või siis lihtsalt ei hooli temast- see pole sõprus. Ja siis on sellised inimesed, kellest teatakse nii vähe, kuid ometigi suudetakse vabalt suhelda. Sellest võib midagi rohkemat areneda, kuid kunagi ei või teada.
Mõnikord tulevad täiesti lampidel hetkedel ellu inimesed, keda ma ka sõprade alla ei liigitaks, sest nad on lihtsalt midagi nii palju enamat! Need on inimesed, kellega ei möödu päevagi, et üksteisega poleks suheldud. Inimesed, kes ei solvu isegi selle peale, kui sa halva tujuga midagi kurjalt ütled. Sest nad teavad, kes sa tegelikult oled ja kuidas mõtled. Sellepärast üksteisest nii palju hoolitaksegi. Omasugused tunneb ära. Selliseid inimesi tuleb hoida, kuid see ei tohiks olla väga raske, sest kui mõlemad pooled seda vähegi tahavad, püsib kõik juba iseenesest paigas.
No comments:
Post a Comment